Teine PÄEV

#teinepäev

Järgmine hommik algas efektiivse hambapesuga ja magusa pudruga, mille loputasime alla järjekordselt marjateega. Kõhud täis, pakkisime asjad kokku ning kahjuks pidime järve juurest lahkuma ning jälle kõndima hakkama.

#cammo

Nüüd olid kotid kergemad – vesi ja söök olid kotist kadunud. Esimesed kilomeetrid läksid taas lihtsalt. Jõudsime vaateplatvormini, kust avanes kaunis ja imeline vaade meie Eestimaale. Seejärel liikusime rappa ning turnisime amortiseerunud laudteel. Võttis südame alt õõnsaks küll, kui järsku maa alt kaduma läks.

#vaade #ilus

Vähemalt ei saanud märjaks.

Õnnelikult kuivale maale jõudnud, suundusime Valgejärve äärde, mille vesi oli nii läbipaistev ja värskendav nagu Sprite. Tundsime end nii hästi ja õndsalt, see järv oli nagu Jumalate tehtud.

Kahjuks pidime sealt lahkuma, oleks tahtnud veel pikemalt nautida, aga aeg pressis peale. Järgmised kilomeetrid olid kõige raskemad. Tänu lõbusale sõnamängule lendas aeg nagu L – leevike ning viimaks jõudsime allikateni. Seal olid imelised istekohad, kust püsti tõusta ei tahtnud, kui vaid sääsed nii palju poleks meid närinud.

Kui igiliikur jällegi tööle hakkas, suundusime Põrguväravatesse, kus nägime mitmeid huvitavaid olendeid nii maa pealt kui ka alt. Seejärel jooksime läbi meteoriidikraatrist, mis Neeme väitel pidi head õnne tooma.

#lõbuskurat

#põnev

Ja algas VIIMANE KILOMEETER!!!! Tatsusime ja kõmpisime, sammusime ja kooserdasime, patseerisime ja tuiasime ning lõpuks paistis Ilumetsa rongijaam! Oh seda õnne ja rõõmu!

Jäime rongi ootama ning täiendasime veel oma energiavarusid kuivatatud banaanidega. Lõpuks paistis rong ja uskumatu, aga pidime lahkuma. Tagasi reaalsusesse, tsivilisatsiooni, kus on Selverid, autod, koerad-kassid, internet ning puuduvad parmud ja sääsed.

#puhkus

#rongiastumas

#kodu

#Epiloog

Nüüd tagasi vaadates on ülimalt hea meel, et kõik 32 kilomeetrit läbitud on. See tee oli täis elamusi, emotsioone, endaületamist ja selvefotosid.  Oleme unustamatu kogemuse võrra rikkamad ning kes teab – ehk nakatas matkapisik ka meid?

Esimene PÄEV

#Proloog

Me keegi ei teadnud, mida matkamise kursuselt oodata. See oli kindel, et matk peab tulema vägev. Kui varem olime kursusest rääkinud, siis tekkis segadus – millest õpetaja Neeme meile tervelt kaks päeva räägib? Matkamine ei peaks ju olema tuumafüüsika, võiks ju kohe rongi peale minna ja Eestimaad avastada.

Selgus hoopis, et matkamises oleme täielikud võhikud. Õnneks teadis Neeme sellest küllaga ja tal polnud kahju seda meiega jagada. Kuulsime erinevatest seiklustest Kesk-Aasias, Ühisgümnaasiumi matkaklubi kõrbematkadest ja muid huvitavaid lugusid.

Kui teooria oli seebiselge, siis oli aeg oma teadmised proovile panna – koju jõudes pidime asju pakkima hakkama. Õnneks saime sellega hakkama – ei tea, kas kogemata või lihtsalt vedas.

#esimenepäev

Neljanda juuni hommikul saime kõik kokku rongijaamas. Meie pikk teekond võis alata. Sõitma pidime 2 rongiga, kõigepealt Tartusse ning seejärel veeres rong Piusasse. Rongis nappis kohti ning sõit oli pikk.

Viimaks jõudsime Piusa, kus ootas meid ees kaunis, aga kõrvetav kuumus. Piusa külastuskeskuses vaatasime filmi nahkhiireuurijast Mattist. See oli väga inspireeriv ja innustav film, mida tahaks veelgi näha.

Seejärel oli aeg hakata koopainimesteks!

 Muuseumikoobast saime ka lähemalt uurida-puurida, kusjuures temperatuur seal oli 6 kraadi, seega oli see mõnus vaheldus lämmatavale kuumusele. Pärast koopauuringuid saime mängida suuuuuuuuures liivakastis.

#koobas

#kino #batman

#liivakast

#panoraam

Nüüd võis matkamine alata. Rütm oli 45 minutit kõndimist ja 15 minutit puhkust. Esimesed kilomeetrid tulid kergelt, kuigi koti raskusega oli vaja veel harjuda. Algul olid kõik veel elurõõmsad ja jõudu täis.

See loomulikult muutus.

#peatus

#enne

Kuigi ka teine tund kõndimist läks kiirelt mööda, siis muutusid näod aina väsinumaks. Seljatagused vajusid aina maa poole, jalad hakkasid järel lohisema ning kotid muutusid imekombel järjest raskemaks.

Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja puhkasime. Kõik teed tundusid ühesugused - sirged kruusateed. Energiat andvad šokolaadibatoonid kadusid sekunditega ja vett läks kurgust alla ojadena.

#pärast

Sellest hoolimata lendas aeg nagu linnutiivul ning pärast viimaseid puhkeminuteid tuli jalgadele veel ainult natuke hagu alla panna. Kui järv juba paista oli, siis jõudsime teha isegi lõpuspurdi – peaasi, et kiiresti ujuma saaks. Palavus oli lämmatav ning särgid olid seljas higist läbi imbunud. Mitte miski ei motiveerinud rohkem kui mõte Mustjärve külmast paitavast veest.

Ujuda oli lõpmata mõnus. Järve vesi oli täpselt parajalt soe ja piisavalt külm. Vesi oli must nagu nimigi ütleb. Tume ja värskendav nagu Coca-Cola.

#pestud nõud

Kui oli ujutud, telgid püstitatud, jalad sirutatud ja lõke sütitatud, oli aeg teha SÜÜA! Õhtul saime tatraputru lihhiga ja mõnusat kuuma marjateed, mis kadus minutitega. Kõhud täis nagu viimsel päeval, siis hakkasime lõbutsema. Maha pidasime kaks maffiamängu. Mõlemal korral võitsid linnakodanikud, maffia õnneks Mustjärve ääres võimu ei haaranud.

Õhtul grillisime veel viinereid ja vahukomme, keetsime ube, sõime Ronaldi kana – kõht oli PUNGIL! Lõkke ääres jätkus juttu kauemaks, aga üheks olime juba tudumas.

Öösel külastas meid mitu kutsumata külalist ja hommikuks oli terve Cammo telk täis musti õelaid vastikuid pinisevaid hammustavaid koledaid putukaidsatikaid. 

#headund